Lepna kalme, katkuauk

 

“See paik pole enam Katkuaugu moodi. See oli selline kaeviku moodi auk sarapuupõõsaste keskel. Kui me lapsed olime, siis kartsime Katkuauku. Sealt ei julgenud üksi mööda minna isegi päeva ajal. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid, et tuleb Katkuaugu koll ja...  Kui väga üleannetuteks muutusime, siis isegi mamma ähvardas kolliga.

Legendi me teadsime, et katkuhaiged roomasid sinna auku surema, sest niimoodi ei pidanud terved neid matma ja ei saanud nakkust. Surm on üldse lastele mõistmatu asi. Katkuaugule ei lubatud meid minna ka, mamma hoiatas, et sealt võib nakkuse saada, sest katkupisik ei hävi. Papa lubas paar korda, et kaevab selle augu lahti ja vaatab, mis seal tegelikult on. Mammale see ei meeldinud. Vaistlikult me tundsime, et Katkuauku pelgasid ka suured inimesed.

Katkuaugu ümber oli ju küntud põld, kuid Katkuauk jäi puutumata, kuigi segas kündmist. Kolhoosi ajalgi, kui traktorid kõike rimusid, jäi ikka alles.  Sinna ei tükkinud keegi. Kive ja põlluträni ikka visati sinna, kuid sedagi tehti võimalikult kaugelt.  Igapäevases hirmus me küll ei elanud. Lepna küla oma mõne taluga elas ikka tavalist elu, Katkuauk lihtsalt oli.”

 

lepna katkuauk

Foto 2008, pildistanud Ulvi Põldema

 

Nii räägib Lepna Elvi - Elvi Sirkel- ja arutleb murelikult, mis sest august nüüd saab:

“Kas luud tuuakse veel siia tagasi, sest siin peaksid nad ikkagi olema. Niisama ei tohiks inimeste kondid kusagile  jääda, olgu nad või ajalooinstituudis või muuseumis hoiul. Surnutel peab ikka oma koht olema.

Kuidagi kahju sest Katkuaugust, nüüd kus kõik teada ja selge on. Lepna saladust just kui poleks enam. Näed sa nüüd inimest: ikka kartsime seda kohta ja nüüd on kahju, et pole enam, mida karta.”

 

Katkuaugu kaevamistel 2003. aasta juulis selgus, et hirm Katkuaugu ees oli Tõnija inimestel tugevasti sees. Kardeti katkunakkust. “Kas sa katku ei karda?” oli tavaline külainimeste küsimus. Lapsepõlvest päritud hirm Katkuaugu ees oli suur.

Joomla templates by a4joomla