Võhksa nõiakivi
|
Foto: Jaanus Mägi, 2016 |
Võhksa nõiakivi asub Kallemäe ja Rannaküla piiril Kuressaare-Laimjala maantee ääres oleva väikese heinamaa kaugemas sopis. Kivi asub hämaravõitu metsaaluses ja jääb kergesti märkamata, kuigi muistise silt on kivi kõrval olemas. Kivi on umbes 75 cm kõrge, kivi pikkus ulatub kuni 3 meetrini, laiust on ligemale 2,5 meetrit. Kivi keskel on suur looduslik lohk. 1922. aastal oli kivil kümmekond poolikut hobuserauda, hulk klaasipuru, raudnaelu, üks uhe- ja üks viiekopikaline vaskraha. Kõrvaloleva sarapuupõõsa külge oli seotud paar valget riideriba.
Ravimiseks kasutati lohku kogunenud vett. Kuival ajal tuli vesi pudeliga kodust kaasa tuua, valada kivil olevasse lohku. Seejärel visati pudel vastu kivi puruks, sest kivi juurest ei tohtinud midagi ära viia. Kui kivile oli ka ohvriand asetatud, võis haiget kohta lohus oleva veega pesta. |
Rahvapärimused.
Ühel inimesel oli silmnäo peal söötrei, mida ta Nõiakivil arstimas käis, kuid abi ei saanud. Aksel Maripuu meenutas, et tema pinginaaber oli püüdnud Nõiakivil kärnasid ravida, ei mõjunud. Teised jälle kiidavad: kärnad kadusid kiiresti. Paistab, et enamasti saadi abi, sest kivi oli üle Saaremaa kuulus.Kivilt ei tohtinud midagi kaasa võtta. Kes võttis, sai endale haiguse, mida oli selle ohvrianni abil ravida püütud.
Huvitav on, et ka tänapäeval ei ole Nõiakivi unustatud. Kivil on münte, paar kopikat ja mõned sendid. Kivi ümber pudelikillud.
 |
|
 |
 |
| Fotod. Nõiakivi pildistanud Ester Vaiksaar 2009. Siiamaani on mündid Nõiakivil, Nõiakivi ees on klaasikillud (parempoolne pilt) | |
|
Võhksa nõiakivi oli üle Saaremaa kuulus ohvrikivi. 1922 osati kivi juurde juhatada üle kihelkonna, tänapäeval enamasti teatakse, et selline kivi on olemas, kuid kivi juurde juhatada oskavad vähesed. Kivil arstiti nahahaigusi. Selleks kasutati kivil olevasse lohku kogunenud vihmavett, kuival ajal toodi vesi pudeliga kaasa, tühi pudel visati vastu kivi puruks. Ohvriandidena jäeti kivile metallraha või mõni raudese. Pärast haige koha pesemist rutati tagasi vaatamata koju. Ka Võhksa nõiakivilt ei tohtinud midagi kaasa võtta, sest “...haiguse ravimisel kasutatud ülekandeohvri võtmine usuti toovat võtjale selle haiguse, millest ohverdaja lahti saanud”. (Tvauri ) Kopli Aksel: “Veel Teise ilmasõja järgi käidi sealt abi saamas. Põhiliselt raviti küll arstide juhatusel, kuid et asi kindel oleks, käidi ikka kivi juures ka ära. Eriti kui haigus visalt paranema kippus.” Aksel ise kivi raviomadusi proovinud ei ole, kuid naabripoiss oma kärnadest küll lahti ei saanud. Täna seisab auväärne kivi hämaras metsaaluses niitmata heinamaa kõrval. Kuid unustatud ta ei ole. Oma üllatuseks leian kivilt peotäie münte. Kas keegi end ka ravida püüdis, ei oska öelda, sest kivi koos lohuga on tugevasti sammaldunud. Kivi ümber märkan klaasikilde, arvan, et nägin neid juba paar aastat tagasi, kui esmakordselt kivi juures käisin, kuid ei osanud siis sellele tähelepanu pöörata, pidades pudeli lõhkumist koolipoiste ulakuseks. |
|